Viimasel ajal olevat tekkinud SUUR poleemika teemal, et kasutusel olevad raamatukoguprogrammid arvutavad statistikas erinevalt lapsi ja täiskasvanuid.
RIKS-s arvestati lasteks isikud, kes olid sündmuse toimumise hetkel vanuses 0-15 (15 kaasa-arvatud) ja täiskasvanuteks kõik isikud, kes olid sündmuse toimumise hetkel vanuses 16-…
Miks arvutab RIKS just nii?
Võtame ette dokumendi “Rahvaraamatukogu töökorralduse juhend”.
(4) Lugejaid arvestatakse arvuliselt ja lugejarühmade järgi. Esmakordselt lugejate andmebaasi lisatud lugeja loetakse uueks lugejaks. Lugejarühmad on:
1) täiskasvanud;
2) lapsed (koolieelikud kuni kuueteistaastased õpilased).Vastavalt vajadusele võib raamatukogu teha lugejarühmadele alljaotisi.
sõnastus “kuni kuueteistaastased” on matemaatiliselt mõeldes ja lähenedes isik, kes on vanuses 0 – 15.a.
Eestis kasutatavas EVS-ISO 2789:2007 standardis on aga lisatud;
*Eesti standardi märkus*.* Eestis arvestatakse lastena kuni 16-aastaseid, viimane kaasa arvatud.*
Standardisse lisatud viimane kaasa arvatud muudab asja hoopis teiseks ja seega arvestatakse lastena isikuid, kes on vanuses 0-16, 16 kaasa arvatud.
Mina, kui programmeerija olen lähtunud EV kehtivast “Rahvaraamatukogu töökorralduse juhendist” ja seetõttu oli ka arvestus selline.
Aga ei maksa juuksekarva lõhki ajada. Alates tänasest arvutab ka RIKS vastavalt standardile, kuigi ma pean toonitama, et see on vastuolus kehtiva “Rahvaraamatukogu töökorralduse juhendiga”.
Siit ettepanek vastavatele instantsidele ja isikutele, kes tegelevad eelmainitud juhendi täiendamisega:
1) Sõnastada juhendis täpselt ja kõigile üheselt arusaadavalt, mis vanuseni arvestatakse raamatukogus lugejaid lastena
2) Arvestada lugeja reaalset vanust raamatukogus toimuva sündmuse (registreerimine, külastus, laenutus jne.) hetkel.
St. kui lugeja oli näiteks uue arvestusaasta esimesel külastusel 16a. läheb registreerimine kirja, kui laps.
Kui külastaja saab arvestusaasta jooksul 17a., siis kõik toimingud, mida lugeja teeb raamatukogus juba 17a. lähevad kirja, kui täiskasvanu.
Ühest tühisest asjast ei tohiks nii palju poleemikat ega “jama” tekkida, kui aluseks on kindel seadus/juhend mida kõik, olenemata sellest kas nad on humanitaar- või reaalkallakuga, üheselt mõistavad.